Valu – sõber või vaenlane? 🐾
Anu Poopuu 
Anu kirjutas kroonilisest valust loomadel
Mul on jalavalu juba päris pikka aega. Ma tegelen sellega. Kasutades välist abi, et enesetunnet parandada, enda liikumist ja tegutsemist muutes, võimeldes ning vajadusel ka ravimeid võttes. Minu muutused liigestes on minimaalsed, kuid valu on pea iga päev olemas ja iga päev erinev, me eksisteerime koos. Minusuguseid inimesi on lugematu hulk.
Ma näen iga päev loomi, kes ilmselt on valus, aga ma võin seda ainult eeldada ja ma pean sellega arvestama. Nende omanikud tihti ei usu, et nende loomadel on valus.
Me saame teatud maani loomade valu hinnata ja seda vähendada, kui olla teadlik ja võtete valikus osav.
Aga isegi siis, kui ma teoorias tean ja olemasolevaid võimalusi rakendan, jääb küsimus, kas minu abi on piisav. Ja mulle tundub, et ma pean jääma skeptiliseks ning igal juhul ei tohi valu alahinnata. Seda kasvõi oma kogemusega jalavalust kõrvutades, kus kehaliste muutuste suurus ei korreleeru tegeliku valu kogemusega.
Lisaks eelnevale ajendas mind seda postitust tegema väga hästi valu kirjeldav postitus „Snout & about“ FB lehel. Panin siia kokku oma teadmised ja tõlgitud refereeringu.
Ma loodan, et pakub mõtteainet.
Kui valu kestab kaua…
Valu on igaühe isiklik kogemus ja sellel on vähemal või suuremal määral kannatamise mõõde.
Valu on meid kaitsev reaktsioon, et võtaksime vajaliku puhkuse ja annaks aja paranemiseks, aga ka väldiksime vigastuse suurenemist ja kannatuse pikaajaliseks muutumist. Valu loob ajus seoseid, et väldiksime valuni viinud tegevuste kordamist – nii väldime uut vigastust ja ohtu tervisele või elule.
On välja töötatud mitmeid valu hindamise kriteeriume, mis aitavad hästi mõõta ägedat valu. Kroonilise valu hindamine on sageli väga palju keerulisem, sest ilmingud hajuvad ning pole üheselt mõistetavad.
Erinevalt meist, ei saa loomad oma valu sõnadesse panna ning nende valu ei ole meie jaoks sõna otseses mõttes katsutav ega nähtav. Loomad muudavad oma käitumist, kehahoidu, näoilmeid ja igapäevaseid tegevusi nii, et valu mõju vähendada ja ebamugavust ennetada ning ära hoida. Ja kuigi treenitud silmale ei pruugi need märgid jääda varjatuks, teeb asja keerulisemaks see, et ka paljud hirmu, ärevust ja paanikat väljendavad käitumuslikud signaalid, kehahoid või näoilmed, on äravahetamiseni valu väljendamisega samad.
Kui loom elab pikalt valuga, ei jää valu ainult haigele liigesel või lihasele, kõrvale või hambale. Valu hakkab mõjutama kogu keha, ka tundeid ning mõtlemist läbi valu edastamise teekonna muutumise. Füsioloogilises mõttes on valu keemiliste ja elektriliste signaalide jada, mis liigub läbi närvide seljaajusse ja sealt edasi ajju. Mõtle seljaajust kui „valu maanteest“ – iga valusignaal liigub sealt läbi enne, kui jõuab ajju. Pikaajalise valu korral muutub see „maantee“ ülitundlikuks.
Tundlikkuse suurenemine toob kaasa:
• Valusignaalide „helitugevus“ keeratakse üles
• „Närvide sõnumid“ liiguvad kiiremini ja tugevamalt
• Tavaliselt neutraalsed aistingud (puudutus, surve, silitus jm) võivad hakata tunduma valusad
• Süsteem jääb „valmisolekusse “, isegi kui vigastus on juba paranenud
Seda nimetatakse „tsentraalseks tundlikkuseks“ ning on üks põhjusi, miks kroonilise valuga loomad võivad olla ärevad, ärrituvad või ülitundlikud puudutusele.
Valu ei püsi seal, kust see algas
Valus liiges või lihas on vaid algus. Iga valusignaal peab ajju jõudmiseks läbima seljaaju, ja tihti just seal hakkavad muutused toimuma, kui valu muutub krooniliseks.
Valul on ka emotsionaalne ja mäletamise mõõde. See tähendab, et lisaks vigastusele, tuleb ravida ka mälestust. Samuti tähendab see, et looma käitumuslikud ilmingud ei kao kohe peale valuravi, vaid mõju käitumisele kestab, kuni aju mäletab.
Kas valu on 'salvestatud' seljaajus?
Mitte täpselt. Valu ei salvestata, kuid seljaaju muudab viisi, kuidas ta valu töötleb. Keha hakkab “ootama valu” ja reageerib iga kord üha kiiremini. Aju talletab emotsionaalse mälestuse, seljaaju aga määrab valu tundlikkuse taseme.
Miks on varajane valuravi oluline
Loom, kes elab valuga, kasutab tohutult nii vaimset kui ka füüsilist energiat lihtsalt toimetulekuks. Varajane valuravi aitab ennetada:
✔ Seljaaju tundlikuks muutumist
✔ Käitumuslikke probleemide teket või suurenemist
✔ Stressi ja valu võimendumist ja segunemist
✔ Pikaajalisi muutusi närvisüsteemis.
Hea enesetunne = võimekus
Ennast mugavalt tundev loom suudab:
✔ Õppida
✔ Puhata
✔ Terveneda
✔ Hoida sidet inimesega
✔ Tunda end turvaliselt
Loomade valuravisse tuleb suhtuda palju tõsisemalt, kui enda omasse, kuna meie saame ise hinnata oma kannatuse suurust ning otsustada ravimise või kannatamise üle. Meie loomadel see valik puudub. Sarnaselt inimesega ei suuda loomad enda valult tähelepanu kõrvale juhtida või kognitiivse teraapia abil valu ümber sõnastada ega hallata.
🐶 Usalda oma sisetunnet
Kui märkad käitumise muutusi või kahtlustad, et Sinu loom elab valuga – usu oma sisetunnet ja aruta asja.
Valuravi ei ole valiku küsimus – see on „heaolu küsimus“.
