Loom ei saa öelda, et tahab surra! Kas kavandatav seadus toob kaasa „mugavustapmised“?

Tiina selgitas Delfile antud intervjuus uue loomakaitseseaduse tagamaid.

"[Inimeste kahtluseks, et nüüd hakatakse eutaneerima loomi, kelle puhul selleks tegelikult vajadust pole] on andnud kahjuks alust seaduseelnõu esimese versiooni ebaõnnestunud sõnastus. Samas ongi seaduseelnõu ringlema lastud just selleks, et leida üles küsitavused ja need siis kõrvaladada. Seaduseelnõuga kaasnev seletuskiri seletab küll kõik kenasti lahti, aga olen nõus, et seaduseelnõus olev sõnastus eutanaasia üle otsustamisõiguse osas, annab liiga suure rolli loomaarstile. Seda me, loomaarstidena, tegelikult ei taha. /.../ On mitmeid haiguseid, mida pole võimalik välja ravida, kuid me suudame haiguse arengut pidurdada ja, mis peamine, hoida ära valu ja kannatusi. Aga sellel on oma piirid ja loom ei saa kurta. Tähtis on loomaaomaniku ja arsti koostöö, mis aitab loomaomanikul aru saada, et nüüd on looma elushoidmine (mis tehniliselt on üsna kaua veel võimalik) mitte enam looma huvides (sest ta ei saa elada enam oma liigiomast elu), vaid omaniku egoism ja/või teadmatus. Sellisel juhul on eutanaasia ainus kannatusi leevendav eetiline veterinaarne meede. /.../ See punkt püüab ära hoida olukordi, kus halvas seisus loom kannatab inimeste rumaluse või hoolimatuse tõttu. /.../ Looma eutaneerimine on loomaarstile psüühiliselt nii raske, et ta kaalub mitu korda poolt- ja vastuargumente enne, kui otsustab - ja otsustab looma kasuks."

Artikkel on leitav siit.